|
Infotahvel |
|
02/2002 Enamlaste poolt võimult kõrvaldatud Tallinna miilitsaülem 1917. aastast Aleksander Hellat oli sündmuste eel Tartumaal ja sõitis kõrvalteid kasutades Viljandi. Postimaanteed olid tulvil põgenejaid. Viljandis asus Hellat rongile sõitmaks Tallinna. Rong oli samuti täis sakslase eest lahkujaid, nii kirjutab ta oma mälestusis: “Kusagil jaamas, vist Türi-Allikul, olid suuremad püsside tagavarad. Iga soldat ja teised pidasid oma kohuseks ennast püssiga varustada. Jaamast ära sõites algas siis vahetpidamata laskmine. Kuid korraga hakkasid vagunite akendest kuulide asemel püssid lendama. Sõnum oli vagunites laiali läinud, et järgmisel jaamal võib meid ka sakslane oodata.” Teekond Tallinnasse kestis kaua: 24 – 25 tundi. Linnas aga oli olukord veelgi segasem. Aleksander Hellatil kui varasemal miilitsaülemal paluti üle võtta Tallinna korravalve. Üle võtta polnud aga suurt midagi: “Komissarid olid, nagu kutsar jutustas, ka viimase sõidu miilitsaülema hobusega sadamasse teinud, ilusasti jumalaga jätnud ja nukralt laevale kolinud.” Linnas aga käis samal ajal suur möll: enamlased tungisid vangimajja, vabastasid kriminaale, panid eeluurimisvangla põlema. Sadamas oli jõud enamlastel suurim, nad röövisid moonaladusid ja püüdsid ära viia, mis jõuab. Linna mööda liikus ringi salk metsistunud pahempoolseid sotsialiste-revolutsionääre Bleimanni juhtimisel: “Bleimann kinnitas, et tema kodanlastele “võimu” käest ei anna. Tule jumal ise appi! Huligaanid rüüstavad linnas, homme on sakslased Tallinnas, ja tema ei anna “võimu”. Milles see “võim” seisnes, oli aga raske ütelda. Kas ehk selles kuulipildujas, millega ta linna mööda ümber ajas ja vahetpidamata tulistas? 24. veebruari keskpäevaks oli kesklinn enamlastest üsna puhas. Nii seadis härra Hellat end sisse Riigipangas, seal olid ka Päts ja Vilms Eestimaa Päästmise Komiteest. Tagamaks turvalisust, asus ta püsse välja jagama usaldusväärsematele meestele, kuid needki otsustasid end pigem kodus püssiga kaitsta. Riigipank jäi seega üsna kaitsetuks. Päts tuli mõttele ajada pritsimehed kokku, et Ajutist Valitsust kaitsta. Tuletõrjujad teatasid kohale jõudes aga, et nende ainsaks tõeliseks vaenlaseks on tuli. Riigipanga ees pidid kaks kuulipildujat olema: “Kuulipildujad olidki seal, aga nende juures (ei) ühtegi hinge.” Enamlased hakkasid telefoni teel komandandiga läbirääkimisi pidama võimupiirkondade jagamiseks. “Kust enamlased seda teadsid, et Bleimann ja tema seltsimehed linnas ümber kihutasid ja oma pahameele kustutamiseks, et võim kodanlaste kätte läheb, õhku paugutasid? Nende arvates oli meie jõud tugev.” Läbirääkimised kestsid pool ööd: komandant, kui vana sõjamees kunagi, kasutas õiget taktikat – venitada. Samal ajal pandi kokku Eesti Ajutine Valitsus. Nii sündis Eesti Vabariik, kahe võõrvõimu vaheldumise vahepeal. Markantselt peegeldus see Päevalehe saatuses. Selle 21. number oli ilmunud 9. veebruaril, siis olid enamlased lehe kinni pannud ja materjalid rekvireerinud. 25. veebruaril, esmaspäeval, sai ilmuda lehe 22. number, seda ühelehelisena, sama päeva lõuna ajal sõitsid aga Tallinnasse sisse sakslaste eelsalgad - jalgratastel. Järgmine Päevaleht, numbriga 23 jõudis trükimusta alles 12. novembril, siis, kui sakslased juba võimust loobunud olid. 1881. a. Tartus sündinud Aleksander Hellat oli 1896-1900 õppinud Peterburi sõjaväemeditsiiniakadeemias. Järgnevalt oli tema elutee aga seotud juuraga: aastail 1903-09 tudeeris ta Peterburi ülikoolis õigusteadust ja töötas advokatuurides kuni aastani 1917, mil temast sai Tallinna miilitsaülem, 1918 jõudis ta olla Tallinna linnapea, 1919 sai tast Eesti vabariigi prokurör, 1919-20 siseminister, aastail 1923 ja 1927 oli ta välisminister, 1933-1940 riigikohtunik. Lõpp oli tal, nagu paljudel, kes Eesti Vabariigi sünni juures olid olnud: kommunistide poolt arreteerituna suri ta 1943. a. Kemerovos.
Madis Veskimeister |