Infotahvel

Magnum Kirjutab : : : : Raeapteegilt maiasmokkadele : : : : Kuidas ravimivabrik püssirohtu jahvatas : : : : Muutusid juurdehindluse piirmäärad : : : : Raeapteegi kodumuuseum : : : : Uue hooaja künnisel : : : : Eesti apteekrid, ühinege! : : : : Muutused ravimtaimede määratlemisel : : : : Vabariigi sünd : : : : Tervitused alanud aastaks : : : : Esimene eestlasest linnapea - proviisor Johannes Märtson : : : : Raviteenuste hinnad uuel aastal : : : : Apteekide koostööst : : : : Siberi katk ehk antraks Seadusandlus Kuulutuste Tahvel Sündmused Magnumis : : : : Doonoripäev detsembris 2003 : : : : Leigo leelo 2003 : : : : EFS 40.suvapäevad : : : : Doonoripäev juulis 2003 : : : : Doonoripäev jaanuaris 2003 : : : : Viljandi linnaekskursioon : : : : Kummitused Tallinna vanalinnas : : : : Doonoripäev oktoobris : : : : Viitna jalgsimatk 2002 : : : : EFS 39. suvepäevad : : : : Doonoripäev juunis : : : : Apteekrid linnulaulu kuulamas : : : : Linnaekskursioon Narvas : : : : Doonoripäev Magnum Medicalis : : : : Ravimitootjate infopäev : : : : Linnaekskursioonid Tallinnas ja Tartus : : : : Setomaa rattamatk 2001

01/2003  Raeapteegilt maiasmokkadele Võiksime arvata, et vääriskivide müügi koht on juveelipoodides. Ent keskajal võis mitut sugu vääriskive või nendest jahvatatud pulbrit osta apteekidest. Arstidel on ju alati jätkunud fantaasiat iseäralike ravimisviiside väljamõtlemisel. Mõnigi kord mitte patsiendi päästmiseks, vaid üksnes apteekrite ja proviisorite rõõmuks apteekide kaubavaliku ja käibe mitmekesistamisel. Nii võis vanasti meie Raeapteegist osta kollatõve raviks kollast berülli, katkumuhkude taandamiseks sinist safiiri, joomatõve võitmiseks lillat ametüsti. Kui taolisest, värvianaloogia põhjal ravimisest muud tulu ei tõusnud, siis vähemasti patsientide järglaste rõõm toredaid sõrmuse- ja ehte- ripatsi kive pärida. Ent see kuulub rubriiki “Apteegist ehtimishimulistele”. Apteekritele kasulik oli ka arstide eksimus katku ravitsemisel põhiliselt maiasmokluse valda kuuluvate vahenditega. Ühe Tallinna sajanditetaguse kodaniku märkmeraamatus on ära toodud soovitused toitumiseks katkuepideemia ajal. Söö hommikuti keedetud ja õhtuks praetud toite. Pruugi ingverit, kaneeli, rooma köömneid, muskaadiõisi; kui neid käepärast ei juhtu olema või rahakott ostmist ei võimalda, siis ajavad hädaga asja ära ka ruut, salvei, kreeka pähklid ja petersell. Nagu me nüüd teame, ei levitanud katku “mürgised miasmid”, vaid rotikirpude hammustused: vürtside manustamise asemel tulnuks nii umbseid rõivaid kanda, kuhu kirbud poleks sisse pääsenud. Ent apteekritele andis katku ebaravi sajanditeks põhjuse vürtsikaubanduses osalemiseks, mispuhul kallite Idamaa saaduste edasimüük kenasti kukruid täitis ning aitas ostjal arendada söömaluksust katkuvahelistel aegadel. Juba esimene teadaolev Tallinna raeapteeker tellis siitlinna kaupmeeste vahendusel Flandriast vürtse müügiks ravimitena. Kallitele Levandi saadustele omistati üldist tervistavat toimet, võimet ära hoida ja ravida teisigi tõbesid peale katku. Suurem osa apteegis pakutavatest vürtsidest läks siiski ühiskonna koorekihi – aadli ja rikka kodanikkonna - söömamõnu altarile. Ajal, mil puudusid kanged alkohoolsed joogid, kohv, tee ja tubakas, olid vürtsid praegusest vajalikumad teravamate maitseelamuste saamiseks. Need aitasid ühtlasi varjata ja parandada kaua seisnud soolatud liha ja kala maitseomadusi. Sama lugu oli veinidega, mida keskajal ei villitud pudelitesse, vaid müüdi otse aamist. Käärimismaitse peitmiseks mõeldigi välja meie Raeapteegi lemmikspetsialiteediks kujunenud klarett (vürtsitatud reinvein). Linnaarhiivis säilinud klareti retsepti kaaskirjas on öeldud, et seda peab raele saatma “ilma tasuta, maitsmiseks, sõbraliku tunnustuse täheks”. Säherdune vedel “tunnustuse täht” pidi sisaldama 32 toopi reinveini (1 Tallinna toop – 1,153 l), 8 naela suhkrut (nael – 212-216 g), 1 nael ingverit, 4 loodi nelki (lood – 12,8 g). 4 loodi muskaatõit, 2 loodi safranit. Talupojad, mõistagi, pidid välismaiste maitseainete puhul piirduma soolaga. Ent millised maitseained olid saadaval Raeapteegis ja kust nad pärinesid? Meile jõudsid idamaised vürtsid ja lõunamaised puuviljad keskajal peamiselt Hollandi linnadest, kust osa neist oli edasi müüdud Lüübekisse. Olgu allpool toodud ka maitseainete nimetused Tallinna vanades ürikutes, nagu need on esitab meie vana toitumiskultuuri uurijanna Inna Põltsam. ANIIS (annijs). Kreekast, Türgist. Oli Tallinna Raeapteegis juba algusest peale kasutusel nii ravimi- kui maiuskommide (lad. confectio) valmistamisel. Selleks kasutati vedelat maitsestatud tainast, mis valati eri suurusega vormidesse hanguma. PIPAR (pepper). Indiast, Ida-Aasiast. Üks nael (412-416 g) pipart maksis aastal 1525 Tallinnas 2 riia marka hõbedas ehk pooleteise oina või 250 kilogrammi rukki hinna. Selsamal ajal tavatsesid Toompea aadlimehed pilgata kaupmehi sõimunimega “Peppersack” (piprakott). Kuna vürtsikaubandusega oli võimalik teenida kuni 2000% kasumit, ei häbenenud osa kaupmehi sellist pilget sugugi, vaid kandis auga kui perekonnanime. Sealhulgas raehärra Johannes Peppersack, kes sai 1474 Vanal turul selle viilmaja omanikuks, milles hiljuti paiknes restoran “Gnoom”, nüüd aga restoran “Peppersack”. KALGAN (galligan). Saadi Lõuna-Hiinast ja Taist Siiditeel liikunud kaupmeeste vahendusel, kust jõudis välja Flandriasse. Tugevama lõhna ja teravama maitsega kui ingver. INGVER (engever). Ida-Aasiast. Üks nael ingveripulbrit maksis aastal 1525 Tallinnas 2 riia marka. SAFRAN (safferaen). Pärines Vahemeremaadest. Kõige hinnalisem vürts. Üks nael safranit maksis aastal 1525 Tallinnas 15 riia marka. See oli võrdne poole lasti (umb. 1000 kg) rukki hinnaga. KANEEL (kanel). Ida-Aasiast. KARDEMON (kardemonen). Kasvab peamiselt Indias ja Sri Lankal. PARADIISITERA (paradiskorne) ehk melegett. Kodune Lääne-Aafrikas. Euroopas hakati XII sajandil seda kasutama musta pipra asemel. KUBEEBIPIPAR (kobebe). Kasvab Sunda saarel. NELK (negelken). Ida-Aasiast, nagu ka enamus järgnevast. NELGIPIPAR ehk VÜRTS (piment). LOORBER (lorber). Sedasinast sai ka lähemalt, Itaaliast ja Kreekast. MUSKAATÕIED (musschatenblomen). MUSKAATPÄHKLID (musschaten). ROOMA KÖÖMEN (peperkome). KALMUS (kalmes). Pärineb troopilisest Aasiast. Hakati XVI saj. kasvatama ka Euroopas ilu- ja maitsetaimena. Omab tõepoolest ka ravitoimet teatud närvihaiguste puhul, aitab tõsta loomade söögiisu. USSIPUJUSEEMNED (zoeddewer). Kallid väljamaa vürtsid jõudsid Tallinna Raeapteegist mõnikord koguni diplomaatiliste kingituste rolli. Kui raehärra Gottschalk Remmelinckrode saadeti 1494 Moskvasse Hansa kaubandustülisid klaarima, siis viis ta kingituseks suurvürstile kaasa suure kastitäie vürtse. Üks vene vürst sai samal korral 3 naela ürte, bojaaride naisedki meeleheaks igaüks korvi vürtse ja 4 naela ürte. Tee peal peeti meeles ka Novgorodi piiskoppi, kellele ulatati kolm kasti vürtsidega (iga kastike kaalus 2 naela). Pipar, safran, ingver, kaneel jms olid komplekteeritud Tallinna rae tellimusel raeapteekri poolt. Kauplemine vürtsidega oli Raeapteegile tulus, kuid mitte monopoolne tegevus. Tõid ju vürtse Brüggest, Gentist, Amsterdamist, Antverpenist ja teistest Madalmaade linnadest kaupmehed, kes osa toodust ise müüsid. XVI sajandil tõusis vürtsikaubanduse pealinnaks Antverpen, kuhu koondusid Portugali ülemerekolooniatest toodud maitseained. Sestpeale tekkis mõiste “koloniaalkaubad”, mille alla kuulusid eelkõige maitseained ja eksootilised puuviljad. Tallinnas püüti kaubandust tõsisemalt spetsialiseerida alles Rootsi ajal. Esimesed poode suunavad määrused on meil pärit XVII sajandi keskpaigast. Neis ilmus, esmakordselt Tallinna ajaloos, kangakaupmeeste, Nürnbergi kraamipoodnike ja teiste spetsialiseeritud kaupmeeste kõrvale ka vürtsikaupmehe ametinimi. Ometi ei takistanud see ei Raeapteeki ning teisi Tallinna apteeke jätkamast ka sellist tegevust, mis tänapäeval pigem gastronoomia valda kuulub. Seal müüdi ka riisi ja mannat, soola ja tubakat. Alles 1708 keelati kahe viimase müük apteegist. Vene ajal (1789) lisandus veel üks keeld: ei tohi viina müüa ei topka-, toobi-, pange- ega vaadikaupa. ROOSUHKUR. Toodi meile vanasti peamiselt Süüriast ja Egiptusest. Kuna magusatarvidust aitas keskajal olulisel määral leevendada kohalik mesi, oli suhkru hind Tallinnas aastal 1525 muudest välismaistest maitseainetest tunduvalt odavam: üks nael maksis vaid ½ riia marka, mis siiski võrdus 66 kilo rukki hinnaga. Seoses suhkrutööstuse hoogsa arenguga Lääne-Euroopas toodi Tallinna alates XVII sajandi teisest poolest, sealhulgas Lübecki kaudu Londonist, mitut eri liiki suhkrut: meliss-suhkur, kanaarisuhkur, kandissuhkur (nii valge kui pruun), tuhksuhkur, pea- või “kübarasuhkur”, “leivasuhkur”. Suhkrut läks Raeapteegis ohtrasti tarvis. Seda vajasid nii kommid-konfektid kui järgnev, mis samuti rohkem maius kui ravim: MORSELL (lad. morsula). Värske puuvili valati vormi koos suhkrusiirupiga, maitsestati täiendavalt. MARTSIPAN ehk “panis Martius”. Kas seesinane just Tallinnas leiutatud on, nagu Jaan Kross oma lustakas muinasjutus “Mardileib” vestab, tikub natuke kahtlane olema. Sõjajumal Marsile pühendatud maius on apteegikaubana läänepoolsematest ürikutest teada juba XII sajandist alates, kuid martsipan polnud peatselt seejärel tundmatu Tallinnaski. Aastal 1600 tegi kujur Arent Passer Raeapteegile jõuluks kaks kivist vormi. Neist üks oli Tallinna suure lõvivapiga, teine väikese ristivapiga. Mõlemad sobisid eriti suurepäraselt apteegi poolt raele pidudeks saadetava “ametliku” martsipani valamiseks. Mõnevõrra varasemast ajast (1528) on teada, et raeapteeker Sebastian Conrad pidi aastas raele saatma 30 naela magusat, kuid ainuüksi uusaastaks ja vastlaks kulus 64 naela morselle, konfekte, suhkruküpsiseid etc. TOORHOIDISED (lad. conservae). 1695. aasta Tallinna apteegikaupade hinnakiri “TAXA” sisaldab muuhulgas 62 eri liiki toorhoidiseid, 32 suhkrukeedist, 97 siirupit, 34 mahla, mis kõik pidid apteegis saadaval olema. Mõistagi, osa neist olid mõrkjad ja kibedad, nagu üks ootuspärane ravim olema peabki, kuid teised ei teeselnud ravitoimet ega varjanud oma edevat maiuslikku olemust. Selge ju see, et ühena peamistest konservantidest tuli paljude hoidiste puhul kasutada suhkrut. Arvata võib, et mitte ainult varrulised, pulmalised, jõulude, vastlate ja lihavõtte tähistajad ihkasid taldrikule ja peekrisse midagi ülalpool loetletust, vaid ka tervisehädalised ja epideemiahirmulised. Usutavasti oli patsiendil vähem lõbu niisuguste moeravimite manustamisest, nagu valgeks pleegitatud koerasitt, uriinipiiritus, kolbasool, sokuveri, rästikurasv, kuivatatud kärnkonnad, põletatud mesilased, vihmaussiõli, täku kabjad, kõrvetatud siilid, hirvepeenised, keldrikakandi leotis. Näituseks kui juulis 1654 peeti Tallinna Suurgildi saalis aadlipreili Margareta von Lode pulmapidu, siis telliti ainuüksi maitseaineid ja maiustusi 737 härrastaalri ehk 184 riigitaalri eest. Tõsi küll, tarnijaks polnud sel korral Tallinna Raeapteek, vaid kaupmees Hinrich Lütgens. Olgu mälestuseks sellest nii toredast peost, mille järel pärijad kohut käisid, hõrgutiste loetelu ja kogused ära toodud: 4 leisikat pikki rosinaid (leisikas = 20 naela = u. 8,32 kg); 2 leisikat mandleid; 12 naela ingverit; 6 naela muskaadiõisi; 6 naela pipart; 14 loodi safranit; Linlase elutuba. Taamal paremal köök perenaise ja hiirega, vasakul magamistuba voodiga. Puulõige. 1510 (Raamatus “Reise in die Gotik”, lk. 43) 5 naela kardemoni; 1 ½ leisikat korinte; 16 loodi nelki; 4 loodi muskaaditeri; 3 naela piparkümmelit; 4 leisikat ploome; 8 naela aniisi; 20 loodi vioolajuuri; 7 naela kaneeli; 8 loodi paradiisiterasid; 40 naela riisi; 1 toop vermutveini; 60 naela kommi; 4 naela kirjuid komme; 8 naela rinnasuhkrut; 7½ naela kujusid martsipanist; 2 tükki martsipani; 4 naela sissetehtud ingveri; 2 naela sukaadi; 30 naela viigimarju; 60 naela valget kommi; 20 naela “igatsugu candisaate”. Joogid peale vermuti pole teada, kuid nende manustamiseks osteti 136 “ilusat röömerit”, 144 taani õlleklaasi ja 54 “Christini klaasi”. Ei maksa arvata, et see loetelu, kuhu pole arvatud mõisa oma majapidamisest pärit toiduaineid ja tellitud küpsetisi, “sajandi pulm” olnuks. Kui Gerhard Lode teine tütar, Elisabeth, 14 aastat hiljem (1668) mehele pandi, siis läks söömaaeg Suurgildi saalis papale maksma juba 664 riigitaalrit, seega ligi neli korda enam kui Margareta pulmapidu. Kui keegi “Ajaloonurga” lugejaist on sügavamalt huvitatud keskaegsest söömaluksusest ja argitoidust, võtku süvenemiseks ette Inna Põltsami mõnus raamat “Söömine-joomine keskaegses Tallinnas” (Tallinn 2002). Jüri Kuuskemaa